Esimesed teated Neeruti mõisast (saksa k Buxhöwden) pärinevad 1406. Tollase valdaja von Buxhöwdeni nimi on kinnistunud mõisa saksakeelse nimena. Peale Liivi sõda oli mõis von Nierothide omanduses, mille järgi on koht saanud oma eestikeelse nime. 20. aastal kuulus mõis Peterburi ärimehele Eduard von Kirchtenile. Kivist mõisahoone valmis 1878 ning mõisa juurde rajati park ja allee. Pargi suurus on 3
hektarit ja seda läbib Loobu jõgi. 20. sajandi algul alustas mõis ulatusliku metsapargi rajamist Neeruti mägedesse, kus oosid vahelduvad väikeste järvedega.
1903-06 ehitati hoone kapitaalselt ümber rikkalikus juugendstiilis — talle lisati voluutviilud ning 30 meetri kõrgune juugendlik vaaterõdudega torn. Hoone on ebasümmeetriline. Seda kujundavad mansardkorrus, arvukad voluutjalt kumerduvad frontoonid ja muljetavaldav 30 meetri kõrgune vaaterõduga torn lõunatiival. Juugendlikult voolavate joontega on ka enamik detaile (aknad, kaaravana kujundatud peasissekäik) ning oluline osa fassaadi pitskrohvornamendist. Siseplaneering on valdavalt ebasümmeetriline. Kesksed ruumid on avar hall ja põigiti läbi hoone ulatuv saal. Halli laes on uusrokokoolik sekotehnikas ornamentaalmaaling. Kõrvalhoonetest tähelepanuväärsemad on klassitsistlik ühekorruseline valitsejamaja ja ait (mõlemad ehitati 19. sajandi esimesel veerandil) ning uusgooti stiilis teenijatemaja-pesuköök (pärit 19.-20. sajandi piirilt). Neeruti mõisa mainiti esimest korda 1406, kui vennad Buxhövdenid ta pantisid. Vahepeal oli mõis lühikest aega Nilssoni käes. Praeguse nime sai mõis Nierothidelt, kellele mõisavaldused alates 16. sajandist kuulusid.
1531. aastal müüs Johann Wekebroth Neeruti mõisa Symon Lodele, aastatel 1558–1583 toimunud Liivi sõja tulemusena, on aastaks 1581. a mõisa omanik Tönnis Lode surnud, tema pojad aga Venemaal vangis. Peremeheta Neeruti mõis immiteeriti Eestimaa kuberneri Pontus de la Gardie poolt Rakvere hauptmannile ja Rakvere foogtile Holstein Nielsohnile.
1582. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Neeruti mõisa Hans Grothile, andes Holstein Nielsohnile Kurkülli mõisa asemele.
1586. aastal vabanes Venemaalt sõjavangist Tönnis Lode poeg Hermann ja taotles mõisat tagasi, mõis tagastati 1595. aastal ja omanikuks oli Hermann Lode. Pärast Hermann Lode surma sai mõisaomanikuks Wilhelm Nieroth, kelle naine Anna Lode on Hermann Lode pärijanna.
1693. aastal sõlmiti rendileping, millega Neeruti mõis renditi leitnant Woldemar Brümmerile, omanik oli aga edasi Gustav Adolph Nieroth. Järgnevalt oli mõis rentnike käes, Karl XI korraldatud mõisate reduktsiooni ajal redutseeriti ka Neeruti. Sinna paigutati elama kuninglik proviantmeister Johann Löhn, kuid 1709. aastal võeti võlgades Neeruti mõisa üks osa kroonule, teine osa jagati kreeditoride vahel. Põhjasõjas põletasid venelased mõisa maha, kuid Nierothid jätkasid mõisahaldust. Sinna kolis rittmeister Nierothi tütar koos abikaasa härra Albedyliga. Alates 1718 aastast hakkas mõisa valitsema perenaise vend, Nieroth juunior.
1735. aastal oli mõisas kroonurentnik Magnus Wilhelm von Nieroth,
1750. aastast landshauptmann von Vietinghoff.
1765. aastal loovutas Gustav Adolf von Nieroth 100 dukati eest Neeruti mõisa osa Jõetaguse pärusõiguse Reinhold Johann Zoege von Manteuffelile, kes moodustas sellest iseseisva Jõetaguse mõisa.
1769. aaastal lubati Gustav Adolph von Nierothi lapselastel mõis välja osta.
1774. aastal müüs Gerhard Wilhelm von Nieroth Neeruti mõisa ja selle päraldiste Jõetaguse, Võduvere ja Helffreichi immissioonide ning pandi pärimis- ja väljaostuõiguse leitnant Karl Gustav von Krüdenerile, 50 000 hõberubla eest.
1780ndail aastail müüs kolleegiuminõunik Iwan Laseritsch von Laserow ülemmaakohtu prokurör Konrad von Wangersheimile Neeruti mõisa koos Jõetaguse, Võduvere ja Veltsi külaga, 52 000 rubla eest. Wangersheim müüs Neeruti koos Jõetaguse, Võduverega krahv Gustav Diedrich von Rehbinderile 48 000 rublaga.
1830. aastal said pärast krahv, kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinderi (suri 1826) pärandimenetlust pärijateks on tema kaks poega ja üks tütar. Poeg krahv Karl Gustav von Rehbinder sai Neeruti, Imastu, Polli, Jõetaguse, Võduvere, Pala, Vandu, Venevere, Luusika ja Käravete mõisad.
1879. aastal sai mõisaomanikuks krahv Karl Friedrich Woldemar Reinhold von Rehbinder, pärast tema surma 1900 aastal sai tema vara pärijaks, tema ema Anna (Anette) de Faria Gentil (sünd von Uexküll, esimesest abielust krahvinna Rehbinder), kes 1902. aastal müüs Neeruti mõisa koos Jõetaguse, Vandu ja Võduvere mõisatega Peterburi kummivabrikandile ja suurkaupmehele Eduard Kirschtenile
